History

Siin ja Seal on Meie Tartu

August 5, 1999

Toronto Tartu College (T.C.) ja selle tütarprojektid: Tartu Instituut (T.I.), Eesti Keele Lektoraat ja Eesti Õppetool Toronto ülikooli juures on ainulaadsed pagulus/väliseesti kultuuri ja hariduslikud saavutused. Mõndagi on räägitud/kirjutatud nende institutsioonide tegevusest. Puudub aga kokkuvõtlik majandusalaine ülevaade, mis on teinud selle kõik võimalikuks. Hariduse - ja kultuuritö vajas kasvulava ja toitvat mulda! Oma kultuuripõlde meil ju enam ei olnud. Niisiis lühiajalugu üle kolmekümne aasta tehtud tööst ja vastutuskoormast on õigustatud, et eemalseisjad ja ka lähedalolijad, kes ei ole kunagi tõsiselt mõistnud majandsuprobleemide keerukust, võiks tunda teadlikumat headmeelt saavutsustest. (Järgnev arvude redel on osaliselt igav lugemine! Mind on palutud see kirja panna ajalootühimikkude vältimiseks!)

Tartu College avaaktuse lõppsõnas (19. sept. 1970) ütlesin muuseas, et iga ühiskond jõuab teatud vaimse ja majandusliku tasakaaluni: ühe poole areng soodustab või nõuab teise järelejõudmist. Nii oligi, et 1960-ndate aastate alguseks olid paguluses uuesti ellu kutsutud eesti akadeemilised organisatsioonid küllalt tegevusjõulised ja püüdsid Torontos ühiskodu soetada. Idee tõeliseks eestvedajaks juba 1956-st aastast alates oli Korp! Sakala (Au)vil. Ervin Mägi. (Vt. «Uus Tartu» Verbum Habet Sakala, 1974). Tema artikkel on T.C. kui organisatsiooni tekkelugu. Tegelik «majandusime»: harukordsete võimaluste kasutamine, vastutuse paigutamine ja selle osatähtsus jääb tema kirjatöös avastamata. Kahjuks ongi see kirjutis infoallikas, mida on korduvalt kasutatud ühekülgsete arusaamiste levitamisel. Suursündmuseks ei olnud mitte meie organisatsioonide ühe katuse alla viimine vaid katus!

(Aja)lugu Tartu College ehitamisest ja kõigist sellele rajatud ja järgnevast peaks õieti algama nii:

1960 aastate üliõpilasülestõusude rahustamiseks pakkus Kanada keskvalitsus üliõpilaselamute ehitamiseks madalaprotsendilisi pikaajalisi laene. Minu arhitektibüroo (Tampõld ja Wells) kavandas selliseid üliõpilashotelle ja ühiselamuid õpilaskooperatiividele ja mittekasutaotlevatele ühistutele ülekanadaliselt. Olime ka kaasautorid sellealalise teatmeraamatule. Nelja aasta ajavahemikul, kui neid ainulaadseid laene oli võimalik saada, ehitati meie algatusel ja kavandatult üle 75 miljoni väärtuses üliõpilaselamuid. Enamasti tõusid need ülikoolide või varem ehitusfirmade poolt omatud maalappidele.

Olin tollajal ka Toronto Eesti akadeemiliste ühiskodu rajamise töögruppi liige. Võiks öelda, et meie liikmete tahe oli tugevam, kui liidetud oskused ja teadmised. Olin mures, et meie ei suuda oma kinnisvara tulevikus majandada.

Elukutseline ja majanduslik edu julgustasid mind 1967. aasta kesksuvel tegema meie organisatsioonidele ettepaneku projekteerida kõrgehitus/üliõpilashotell, kus üks majakorrus (10 000 ruutjalga) oleks meie Akadeemiline Kodu (A.K.). Selleks oli vaja luua mittekasutaotlev hariduslik organisatsioon, et olla õigustatud taotlema eelnimetatud soodsat laenu. Olin varem teinud juba ostupakkumise väga sobivale ehituskrundile ülikooli lähinaabruses. Esitatud ettepanek ei piirdunud ainult ehitamis võimalusega vaid pakkus täieliku läbitöötatud majandusliku lahenduse, kus loodetavatest tulevastest kõrgehituse sissetulekutest kasvas ka põhikapital ja tasutakse ülalpidamiskulud, s.t., et ka ehituse algkapital, 10% nõuetavast üldhinnast oleks esialgu laenatud.

Antreprenöörlik arutus kõlas nii: arhitekti töötasu ehitushinnast on 6%, ehitaja puhastulu on 3%. Kui arhitakt ja ehitaja on nõus neid summad projektile teatud ajaks tagasi laenama, siis jäi 10%-lisest nõuetavast algkapitalist puudu veel 1%, mida oli vaja tulevastelt omanikkudelt samuti pikaajalise laenuna! NB! (Selline projektirahastus meeldiks vast koikidele Tartu konvendimajade ümberehitatele?)

Minu nõue oli, et ettevõtmisega liituksid võimalikult kõik meie akadeemilised organisatsioonid, et anda Akadeemilisele Kodule kandev rahvuslik alus. Pakkumine võeti vastu (sest kellelgi ei olnud ju midagi kaotada!). Nii laekuski, esialgu peamiselt lubadustena, intiimorganisatsioonide liikmetelt 7%-lisi $400.00 suuruseid 30-aastaseid võlakohustusi $100,000.00 üldväärtuses ja hiljem mööbliostuks veel $25,000.00. ülejäänud nõuetav $275,000.00 tuli arhitektide ja ehitaja töötasude tagasilaenamisest, mida Tartu College (organisatsioon oli vahepeal juba nime saanud) kohustus tagasi maksma 22 aasta jooksul. Ka need võlakohustused kandsis 7%-list kasumimäära. Projekti üldhind koos maahinnaga ($450,000.00) oli ligi neli miljonit dollarit. Arhitektifirma ülesandeks jäid kõik ehitusala ja majandusküsimused, kuna Tartu College juhatusel ei olnud sellealalisi kogemusi. (T.C. nõukogu koosnes akadeemiliste organisatsioonide esindajatest võlakohustuste ostusuhte alusel).

Akadeemilise Kodu majakorrust ei saanud üldlaenu alla viia, kuna siis oleks see muutunud üliõpliaselamu osaks ja nende kasutada. Selle probleemi lahenduseks saavutasin kokkuleppe ehitajaga, mille alusel ta ehitas ka meie korruse, saades selle tasuks osa tänavakorruse kasutamisõiguse viiekümneks aastaks, s.t. jällegi, et loodetavatest üüridest ühe neljandiku ehitatava pinna eest olid tasutud ehituskulud (loe jälle NB!). Selle kokkuleppe sõlmimine andis Akadeemilisele Kodule 10000 ruutjalga põrandapinda võlavabalt ja tasuta alaliseks kasutamiseks.

Projekti eelkulutused hüpoteeklaenu ja ehitusloa taotlemiseks ulatusid koos maaostu ettemaksuga $150,000.00-ni, mis tehti arhitektide poolt n.ö. «oraste peale», kuna laenu mittesaamisel ei oleks olnud projekti ega tellijat!. Kogusummas tõusis kaheaastase ehitusaja vältel arhitektide tagatiseta rahaline vastutus kuni 1,2 miljoni dollarile.

Kahjuks pikendasid ootamatud streigid T.C. ehitusaega niivõrd, et ehitaja sattus majanduslikkudesse raskustesse ja arhitektid olid sunnitud «moraalse kohustusena» ka ehitaja poolt antud lubadused üle võtma. Teisi lahendusi ehituse lõpetamiseks ei olnud. Sellega tõusis minu pikaajaline kapitalipaigutus $625,000.00-le kuna mu partner ei soovinud vastutuses osaleda.

Mõistagi, et sellinie asjade arenemine oli arhitektidele ootamatuks ja ebameeldivaks õppetunniks. (Peab olema kokkusattuvus, et meie ehitaja nimi oli Murphy!)

Kõikide takistuste kiuste arvasin, et olime teinud «lõivihüppe» Kanada majandusse oma tulevikuprobleemide lahendamiseks. Mõrumaiguliselt mäletan aga T.C. töökoosolekut veebruaris 1971 (vt.»Meie Elu» 3. märts 1971), kus anti mõista, et midagi ei olnud hea küll ega õieti tehtud! Sõnavõtjad olid silmapaistvalt vanusegrupist, kes kodueestis olid nautinud uljaid burshipäevi uhketes majades, mis olid püstitatud tsaariaja jõukate asutajaliikmete poolt. Kahjuks tegid need sõnavõtud karuteene, millest siin ei ole ruumi pikemalt rääkida.

Tartu College registreeriti Ontario provintsivalitsuse juures mittekasutaotleva haridusliku organisatsioonina. Et õigustada tulumaksuvaba tegevust oli vajalik välja arendada korrapärane õppeprogramm. Meie intiimorganisatsioonide huvi näis aga piirduvat peamiselt oma ajaviite ja seltskondliku tegevuse viljelemises. Et täita Kanada haridusliku institutsiooni laenutingimusi, asusin 1971. aasta alguses uue esimehena T.C. tegevust suunama. Kutsusin tööle allkomiteed teatud sihtide ja kohustuste täitmiseks. Akadeemiline Kodu oma kodukorraga jäi alumise korruse peremeheks. «Oma tuba, oma luba». Teaduslik Instituut, mis hiljem nimetati Tartu Instituudiks, sai ülesandeks hariduslikkude programmide korraldamise. Hiljem on lisandunud dr. Endel Aruja nimeline arhiiv, Bibliograafia Klubi, Tartu College Kultuuriprogramm ja Akadeemiline Segakoor «ööbik». Hiljuti sai T.C. linnavalitsuselt loa 7000 ruutjalase autoparkla keldri väljaehitamiseks T.I. arhiiviks. Instituudi põhikirjas, mille algkavandi koostasin «kuulsaks» saanud Rochdale College'i põhikirja sarnasena on vihjatud püüe jõuda õppetooli rajamiseni tunnustatud ülikooli juurde. Varem olin seda püüet nimetanud juba 1968. aasta T.C. esimesel intervjuul (vt. «Meie Elu» 25. aprilli 1968).

Oli ikkagi veel küsitav, kas instituudi programm: loengud, raamatukogu, arhiiv olid küllaldased õigustamaks tulumaksuvaba staatust. Pidin valitsusasutustes sellest isegi käima aru andmas (pettunud üürniku kaebuse peale!). Tuli otsida püsivamaid õppeprogramme kui seda suutis pakkuda instituudi vabatahtlik tegevus.

Peale pikki läbirääkimis Toronto ülikooliga kandis Tartu College ülikooli arvele 1985. aasta oktoobris $10,000.00, et rahastada eesti keele kursusi ja et jätkata dr. Vello Salo poolt tehtud kümneaastast tasuta tööd. See eeltöö toimus T.C. õppeprogrammi raames ja oli palgalise õppejõuga eesti keele kursuste algus Toronto ülikooli juures. 1988. aastal sõlmisin T.C. ja ülikooli vahel lepingu osaajalise eesti keele lektori koha loomiseks neljaks aastaks. ülekanded H. Mürgi palgaks olid $20,000.00 kuni $39,000.00 aastas olenedes kursuste arvust (Vt. R. Antik, «Meie Elu» 5. november 1987).

1980-ndate algaastateks oli T.C. iga-aastane ülejääk juba küllaldane, et julgesin alustada eeltöid alalise õppetooli rajamiseks. Lisaks Tartu College haridustöö tõhustamiseks oli kasvanud ilmne vajadus luua erapooletu akadeemiline teabekeskus, sest Moskva valeinfo masinad töötasid täiskoormusega. Meie välisvõitlusorganisatsioone peeti üldsuse poolt ühekülgseteks. Vajalik kontakt akadeemiliste ringkondadega neil puudus.

Professorite Tulvingu ja Trässi katse 1978-79. aastatel, kui ülikool pakkus ja propageeris etnilise õppetoolide rajamise võimalusi ja sündisid Hungari ja Ukraina toolid, peatus rahastusvõimaluste puudumisel. (Vt. O.M. «Vaba Eestlane» 26.veebruar 1976).

Meie tolleaegne pagulasühiskond ja verinoored äriettevõtted, kellede tegevust jäligis laenuandja pank, ei olnud loomulikult suutelised siis nõuetavat $300,000.00 summat õppetooli rahastamiseks andma.

õppetooli saamisloost on kirjutatud mitmeid artikleid, rõhutades erinevaid aspekte autori soovist oma panuse oastähtsuse paigutuses. õigustatult on teeninud tänu kõik kaasatöötajad, kuid mõnedes kirjutistes on ootamatuid ülepingutusi.

Rahastatud ettevõtmiste algatuseks ja aluseks on kaks põhinõuet: kapitali omamine ja tahe ja otsus selle suunamiseks.

Minu õppetooli töökausta esimene sissekanne on tehtud 20. mail 1982, kui pöördusin koolivenna, professor Endel Tulvingu poole arutamaks tooliloomise võimalusi T.C. tagasilaekunud algkapitalist ja kasumitest. Tema soovitusel kutsusime kaasa ka professor Olev Trässi ja kolmekesi koos tegime Toronto ülikoolile esimese esilduse. Koostöös T.C. nõukoguga inkorporeerisin maksuvaba annetustesaaja õigusega Eesti õppetooli Sihtasutuse, mis jätkas läbirääkimisi Toronto ülikooliga. T.C. kandis suuremate eeltööde kulud. Keskvalitsuse toetusrahade saamiseks, (siis oli nõudeks meie $300,000.00 + Ottawa $300,000.00!!) saadi abi mitmelt meie organisatsioonilt, kuni peakonsul Ilmar Heinsoo kaudu, Balti õhtuteni Parlamendi mäel. Pidin siiski andma vahepeal ülikoolile kirjaliku lubaduse, et valitsuse toetuse mittesaamise puhul katab T.C. ka selle summa. (Pihtisin sellest «võimu» üleastumisest T.C. nõukogule alles kaks aastat hiljem!).

Sihtasutus korraldas administratsioonilise osa: läbirääkimised, ametlikud esildised ja lepingulised vahekorrad, mis korduvate täienduste ja uute rahanõudmiste ja «kauplemistega» kestsid kuni 1992. aastani.

Ajal, kui ülikooli täiendav nõudmine oli tõusnud 1.1 miljonile, pidin vahepealse lahendusena koormama T.C. ehitist $300,000.00 teise hüpoteegiga, mis tõstis kinnisvaravõlakohustused 110%le asendusväärtusest.

Professorid Träss ja Tulving, kes hiljem nimetati õppetooli juhtiva akadeemilise komitee liikmeteks, juhtisid meie püüdluse läbi ülikooli akadeemiliste komiteede kadalipu. õppetool alustas tööd esimese külalisprofessori dr. Tönu Parminguga 1986. aasta septembris. Tema sõnutsi «poogiti eestluse oks Toronto ülikooli tammele» (Tamm on T.ü. sümbol).

Inflatsiooni ja n.n. kapitalisäilitamise nõudele ülemineku tõttu leidis ülikooli valitsus juba 1987. aastal, et edasi tegutsemiseks tuleb fondi kapitali tõsta $800,000.00 võrra. Esialgsest (mis oli kasvanud ja kasvanud) $1,100,000.00-st $1,900,000.00-ni. Kuna toolile ei olnud siis veel alalist õppejõudu nimetatud ja lisasummade kohene tasumine oli T.C.-le võimatu, soovis ülikool õppetooli «ajutiselt» sulgeda. Karta oli, et kaotame kõik, sest õppeprogrammi mittetäitmisel voisime kaotada ka keskvalitsuselt saadud $350,000.00. Pidin T.C. ja sihtasutuse esimehena teadlikult aga paratamatult tegema ülejõukäivaid lubadusi (teades, et äärmisel juhul on lahenduseks nagu T.C. ehituspäevil, jälle isiklikud tagavarad).

Lõpptulemusena saavutasin Provost Fouliga eraviisilise kokkuleppe, et sihtasutus paigutab nõuetava summa usaldusfondi kuue aasta jooksul koos viivitusprotsentidega (10% aastas maksmata summalt, s.t. $210,000.00). ülikool nimetab aga kohe komitee õppetooli tehtud töö hindamiseks ja alalise professor valimiseks valimiskomitee. T.C. kohustuste vähendamiseks paigutasime eesti keele lektori, dr. Harri Mürgi ajutiselt õppetooli palgale. Mõlemad pooled pidasid sõna! 1992. aastal kirjutasime alla uue täiendatud kokkuleppe.

Järgmised mured saabusid majanduskriisi aastatel 1992,-93,-94, kui T.C. sissetulek langes 20 kuni 25% võrra loodetust. Ka ülikooli residentsid olid veerandtühjad! Siis oli õppetooli fondi tasuda veel $200,000.00. Samal ajal nõudis uus tulekaitsemäärustik T.C.-le poolemiljonist ümberehitust.

1995. aasta alguseks varusin jälle isiklikke reserve. Teised laenuvõimalused osaliselt tühjale majale puudusid täielikult. õnneks pöördus majandus peaaegu üle öö ja viimase nelja aasta sissetulekud on saatnud mured kaugele!

1999. aasta novembris pühitseme T.C. kolmekümnendat aastapäeva. Sel puhul voime loetleda saavutustena: T.C. algkapitali võlakohustused on tagasi makstud.

Käsil on kahemiljonidollariline ehitise ajakohastamine.

ülikool on hinnanud T.C. asendusväärtuseks $20 miljonit. (A.K. majakorruse väärtus 1,6 m).

õppetooli Sihtasutuse lubadused/kohustused Toronto ülikoolile on täidetud. Lepingu alusel on öppetool alaline; lepingu sõnastuses kestab see «in perpetuety».

Alates esimesest juulist 1999 on dr. Jüri Kivimäe nimetatud Eesti õppetooli alaliseks professoriks ja dr. Tiina Kirss eesti keele ja kirjanduse lektoriks.

õppetöö Fondi eelvastutusel avasime Toronto ülikooli juurde aupeakonsul Ilmar Heinsoo $150,000.00-lise õppefondi. (Annetused $50k. + $50.k ülikoolilt + $50 k. provintsivalitsuselt).

Kevadisel T.C. nõukogu koosolekul palusin korp! Sakala vilistlasel dr. Vello Sootsil võtta üle T.C. nõukogu esimehe ülesanded.

Kuna selle kirjutise püüdeks on T.C. rahakasvatuse/kasutuse tutuvustamine/selgitamine, siis pean sobivaks lisada ümardatud arvude kokkuvõtte:

TARTU COLLEGE 30 TÖÖAASTA TEGEVUS:

ülejäägid: kasutatud algkapitali ja osa laenukapitali tagasimaksuks, lektoraadi ja õppetooli rahastamiseks ja ümberehitusteks $ 6,5 mil.

üürivaba ruumide kasutuse väärrtus (A.K., T.I., ramatukogu, arhiiv, loengud ja koosviibimised, peod) $ 2,5 mil.

üldtulu $ 9 mil.

õppetooli (lisaks meie rahastusele 2 mil.)

Keskvalitsuse toetus 350,000.00

Algkapitali kasv õppetooli usaldusfondis 2,5 mil.

õppetooli palgad 850,000.00

Kokku $ 3,7 mil.

üldtulu ühiskonnale $ 12,7 mil.

Mõlemad algkapitalipaigutused on 30. aasta jooksul toonud ligi kahekümnekordse kasu. Akadeemilise Kodu liikemd, peale $ 125,000.00 algsumma tagasimaksmisest koos protsentidega on saanud «boonusena» 2,5 miljoni väärtuses üürivaba ruumi. Sellest peaks T.I. arvele kandma ühe miljoni. Minu $ 275,000.00 algkapital võlakohustuste ulatuses on koos kasumiga tagasi makstud. Selle panuse «boonus» on aga õppetooli usaldusfondi sisse makstud $ 2 miljonit (koos lektoraadi kuluga), mis nüüdseks on paisunud 4,5 million dollarini ja vahepeal välja maksnud $850,000.00 professorite palkadeks.

Aastatega suurenevad T.C. tegevusest laekuvad summad, mida suuname eesti kultuuri ja hariduse viljelemiseks. Loomisel on T.C. Eesti õppetöö keskus, mis tulevikus suunab loodetavaid/kindlaid ülejääke targa juhatuse nõuandel. (-Ja ruumid on edaspidigi üürivabad!)

Peab rõhutama, et T.C. põhiväärtus on olnud tahe ja oskus majanduslikkude võimaluste loomiseks nii intiimorganisatsioonide tegevuse jätkamiseks (võime nüüd elujõulised A.K. liikmed kodutartusee tagasi mõelda!), kui ka algatus ja rahastusvõimaluste pakkumine meie kultuuri ja haridustegevuseks. Nentisin muheledes õppetooli avaaktusel, et «raha paneb raalid käima»! Mitte ainult kutsealane oskus ja küllaltki tugev annus ettevõtlikkust, mis meie majandsupiirkonnas kasutatakse pahatithti iseenese heaoluks vaid vastutuse endalejätmine/võtmine ja pikaajaline isiklik kapitali paigutamine olid määravaks T.C. sünnis. Näiteks, et kogu algatus oli kõrgriski ääremail on mitme sarnase projekti majanduslik kokkuvarisemine. Tartu Instituu, lektoraat ja Eesti õppetooli konsept on T.C. järellood, sündinud majanduslikkudest võimalustest, milllele vihjasin oma algesildises 1967. aastal. Need institutsioonid on meie ühiskonna tervikluse tunnused ja paigutavad meid võrdsetena multikultuurses Kanadas teiste rahvaste hulka. Ei oska leida muud, mis oleks võrdne õppetooliga Eesti tutvustamisel.

On küsitud: «Mis andis sulle julguse iga tagasilöögi ja takistuse ajal ikka edasi minna?»

Vastaksin: Minule ei olnud need «lainetused» ootamatud. Majandusküsimustega seotult ongi elu pidev uute olukordade rida. Ainult, et väike osa ühiskonnas näeb seda. Teadsin, et tulumaksuvaba organisatsiooni sissetulekud viivad meid lõppuks ikkagi ülejääkideni! See teadmine oligi minu algidee alus. Osaliselt ühiskonna kaastöö rõõmude puudusest kujunes pragmaatilise vajadusena päris isikuline «autoritaarne» asjaajamine, kus pidin tegema siduvaid koheseid otsuseid; nimetan seda «eraettevõtlikkus ühiskonna teenistuses». Nii kasvaski järjest vastutus sageli iseenda tagatistele toetudes T.C., kui ka õppetooli töölerakendamisel.

On ilmne, et kogu algatus oli ikkagi püüe saavutada midagi muud, kui raha kasvatada. Ma arvan, et saavutasime palju enam, kui alguses julgesime loota. Imestuseks on aga tunne, et ei mõisteta T.C. üldstruktuuri kavalust. Kuna õilsate ideede läbiviimisel on paratamatult oma hind, olen püüdnud seda nüüd näidata rahaühikutes.

Igapäevelu õpetab meid rahaga mõõtma ainult n.n. käegakatsutavaid asju.

Loodan lähemas tulevikus kirjutada ka Tartu College mittemõõdetavatest väärtustest.

Elmar Tampõld